Viis põnevat fakti “Gucci tragöödia” telgitagustest
„Gucci tragöödia“ on oma glamuurse moe, A-kategooria näitlejatest koosneva seltskonna ja intrigeeriva skandaaliga „hästi riietatud“ põnevik, mille kulisside tagune sisaldab sama palju põnevaid fakte, kui selle köitev narratiiv seda eeldab.
Ridley Scotti seebimelodraama keskmes on Patrizia Reggiani (Lady Gaga) rentslist rikkuriks lugu, kelle ihaldusväärne seotus Gucci disainerite perekonnaga (sealhulgas Al Pacino, Jeremy Irons ja Jared Leto) viib ta mõttele mõrvata pärija Maurizio Gucci (Adam Driver), kui too otsustab nende kõrge profiiliga abielu lõpuks lõpetada. Toome teie ette viis põnevat fakti „Gucci tragöödia“ filmi ja selle telgitaguste kohta.
Lady Gaga dialoogid olid improviseeritud
Ridley Scott on nii tunnustatud režissöör, et ta rangetesse stsenaariumitesse ei usu, vaid lubab näitlejatel oma rolle vaba eneseväljendusega avastada. Lady Gaga improviseeris paljud oma repliigid ja selle hulgas ka eriti ikoonilise “Father, Son and the House Of Gucci“, millest on saanud filmi de facto tunnuslause.
Lady Gaga harjutas tekste sageli ja improviseerides seal, kus ta seda vajalikuks pidas ning Scott ja stsenarist Roberto Bentivegna otsustasid selle repliigi filmi jätta, sest see tundus õige. See lause tabab Gucci kaubamärgile omast pühadust ja melodraamat, muutes selle peaaegu teistsugusel tasemel elust suuremaks.
Lady Gaga keeldus Patrizia Reggianiga kohtumast
Hoolimata sellest, et tõeline Patrizia Reggiani vabastati 2016. aastal vanglast pärast seda, kui ta oli kandnud 18 aastat karistust oma endise abikaasa tapmise korraldamise eest, otsustas Lady Gaga temaga kohtumisest loobuda.
Intervjuus Good Morning America‘le avaldas näitlejanna, et ta ei tahtnud “Musta lesknaise” tegusid heaks kiita. Ta tundis, et tõeline Patrizia tahtis oma tegusid ülistada ning Lady Gaga ei tahtnud sellele tulekahjule veel rohkem õli juurde valada.
Filmis palju Guccit ei kantud
Ridley Scotti kauaaegne kostüümikujundaja ja koostööpartner Janty Yates selgitas WWD-ga (Women’s Wear Daily) rääkides, et kuna 70ndate Gucci oli “enamasti tviid ja pruun”, ei olnud see osa filmis nähtud dünaamilisest moest. Patrizia Reggiani eelistas Yves Saint Laurent’i, Maurizio Guccit võis leida Savile Row ülikondades ja Aldo Gucci oli kiindunud Zengasse.
Kuigi Gucci tooted muutusid hiljem palju rohkem väljendusrikkamaks, annab brändi nägemine ajal, mil brändi fookuses olid kohvrid, sallid, kingad ja aksessuaarid, ülevaate ühest olulisest hetkest moeajaloos.
Gucci arhiivi ja muuseumi kasutamine
Samas intervjuus WWD-le jätkas Yates, et esimene samm „Gucci tragöödia“ ellu äratamisel oli tutvuda Gucci brändi arhiiviga ning külastada Gucci muuseumi. Disainimeeskond sai Gucci arhiivi Los Angelesse viia, et teha proove peaosatäitjatega, samuti kasutada filmis paljusid vöösid, kotte ja muid aksessuaare.
Võimalus uurida nii arhiivi kui ka muuseumi oli oluline mitte ainult seetõttu, et pääseda ligi kaunitele rõivastele, vaid ka seetõttu, et pildid ja videomaterjalid näitusesaalidest, tööruumidest ja käsitöölistest, kes on Gucci brändi loomisel kõvasti tööd tegid, tunduksid võimalikult ehtsatena.
Filmi valmimiseks kulus 20 aastat
Umbes samal ajal, kui Ridley Scott tegi “Gladiaatorit”, omandas Scotti abikaasa Giannina Scott filmiõigused Sara Gay Fordeni raamatule “The House of Gucci: A Sensational Story of Murder, Madness, Glamour, and Greed“. Nagu ta Rotten Tomatoesile selgitas, oli film peaaegu kümme aastat arenduse faasis, käies läbi erinevaid režissööre, näitlejaid ja stsenaariume enne, kui see lõpuks kakskümmend aastat hiljem valmis sai.
Asjaolu, et perekond Scott pidas visalt vastu, et teha film täpselt nii, nagu nad tahtsid, näitab pühendumist filmiloo jutustamisele. Seda näebharva tööstuses, mis tihtipeale soovib liikuda edasi järgmistele tõusvatele frantsiisidele. Tähelepanu detailidele ja lugupidamine loo vastu on ilmne filmi igas aspektis.
Kui ka sina tahad osa saada suurest ja glamuursest Gucci ajaloost ning telgitagustest, siis sea end TV3 Film kanali lainele pühapäeval 05.02.2023 kell 21.00 ja vaata filmi „Gucci tragöödia“.