Mida tegi „Siil Sonic“ videomängufilmina õigesti?

Pole saladus, et peaaegu sama kaua, kui on eksisteerinud videomängud, on tehtud ka meeleheitlikke katseid, et nende maailmade edu suurele ekraanile tuua. Kui on teada, et mõni armastatud mängufrantsiis teeb hüppe kinolinale, reageerib enamik inimesi madalate ja küüniliste ootustega…ja seda õigustatult pärast aastakümnete pikkust pidevat pettumist.

Üks frantsiis suutis aga eelnevate filmide seast välja paista, püstitades kassarekordeid ja kogudes fännide seas üldiselt positiivset vastukaja. Kuigi „üldiselt positiivne“ ei ole mingil juhul silmapaistev, on see videomängufilmide kontekstis üsna murranguline.

„Siil Sonic“ ilmus 2020. aasta augustis. Ootamatult vähese finantsilise ressursi ja kriitilise edu saatel sai sellest kiiresti kõigi aegade suurima tuluga videomängufilm. Kuigi antud animatsioonikomöödia ei ole ilma oma vigade ja kriitikuteta, suutis film olla pädev ning lõbus, hoides head tasakaalu algmaterjali austamise ja samas omaenda suuna võtmise vahel. Jim Carrey roll dr. Robotnikuna sai ka palju positiivset tagasisidet ja mitmed vaatajad nimetasid seda filmi kõige nauditavamaks aspektiks.

Kogu selle edu juures on siiski oluline vaadata tagasi ja märkida, mida on Paramount frantsiisiga õigesti teinud ja mida teised videomänguadaptsioonid võiksid teha, et seda eeskujulikult järgida.

Vale algus

Fännid ei võtnud „Siil Sonicu“ filmi kontseptsiooni kohe alguses avasüli vastu. Mõte järjekordsest kiirustades valminud, halvasti planeeritud ja halvasti läbimõeldud filmist, mis põhineb videomängufrantsiisil, ei tekitanud fännides eriti suurt vaimustust. Alates 1996. aastast polnud Sonicut kinosaalis nähtud, seega olid vaatajad ettevaatlikult uudishimulikud, kuidas uus katse välja kukub ja kes olid küünilisemad, olid valmis kommenteerima, kuidas see valesti on tehtud. Kui esimene treiler 2019. aasta aprillis ilmus, sütitas see internetis arutelu, kus paljud kirjeldasid Sonicut kui kõige õudsemat ja kummalisemat peategelase kujundust, mida oleks võimalik teha olnud.

Paramounti disainerid olid täiesti mööda lasknud ning fännid tegid sotsiaalmeedias lugematul hulgal meeme, parandusi ja kaebusi. Oli selge, et filmist saab ilmumisel naerualune ja põhjuseks peategelase disain. Enneolematu sammuna otsustas Paramount mitte ainult filmi ilmumist edasi lükata, vaid Sonic täiesti ümber kujundada. Juba valmis tehtud animatsioonitöö sai nullitud ja alustati uue kujundusega, lootes sellega fännidele meeldida ja saadud naeruvääristavad laviinid kahjutuks teha.

Peale poolt aastat ja lõputut animatsioonikriisi aega hiljem, avaldas Paramount oma animeeritud seikluse teise treileri. Fännid hingasid kergendatult, kui nägid originaalmängudele palju sarnasemat kujundust ja arvamus filmi suhtes võttis täieliku kannapöörde. Massiivne ajakirjanduslik kajastus, mida ei saatnud pelgalt ülevaade  õudsast originaaldisainist, vaid ka selle kõrvutamine uue, parandatud versiooniga, tõi filmile suurt tähelepanu. „Siil Sonic“ täispikka filmi, mis oli võib-olla seni suhteliselt vähe tähelepanu pälvinud, oodati nüüd suure põnevusega.

Pärast filmi ilmumist oli enamik nõus, et kuigi see polnud kaugeltki täiuslik, oli adaptsioon piisavalt korralik film, mida inimesed saavad nautida, seades uue kuldse standardi muidu põlastusväärsele žanrile.

Fännide kuulamise kunst

Meediavaldkonnas ei ole kaugeltki tavaline, et suured korporatsioonid näitavad, et nad kuulavad fännide tagasisidet ja teevad vastavalt sellele parandusi. Paramounti kulukas samm kõike muuta näitas, et nad olid valmis tunnistama oma viga ning selle asemel, et kriitikat ignoreerida, tegid nad vastavad kohandused. Seetõttu said nad pakkuda lõppkokkuvõttes paremat vaatamiskogemust neile, kes filmi kõige tõenäolisemalt vaatavad: mängu fännidele.

Keegi ei ole videomängust tehtavast filmist rohkem vaimustuses kui need, kes on juba mängu mänginud. Fännid on sageli esimesed, kes panevad vigu tähele ja nad saavad üsna kergesti aru, kui midagi tehakse lihtsalt selleks, et juba olemasoleva suure frantsiisi nimi filmile külge lüüa, oodata pangakontole laekumisi ja päev õhtusse saata.

Lõppkokkuvõttes on tegemist filmiga, mis põhineb populaarsel videomängufrantsiisil ja filmi eesmärk peaks olema sama, mis mängul – et kõigil oleks lõbus. Omandi liiga tõsiselt võtmine või mõnel juhul sellest mitte piisavalt hoolimine, võib tähendada iga võimaliku korraliku adaptsiooni katse kohest surma. Selliste filmide nagu „Siil Sonic“ ja ka 2019. aasta „Detektiiv Pikachu“ tuumaks on lõbus ja lihtne idee, mis kasutab olemasoleva frantsiisi iseloomujooni ning tegemist pole pinnapealse looga, mis tugineb põnevuse kogumiseks ainult oma brändi tuntusele.

Kiired sammud õiges suunas

Kauaoodatud „Siil Sonic 2“ esilinastus kaks aastat hiljem ja astus õige sammu sellega, et filmiga mindi veel lähemale algmaterjalile. Fännid olid rõõmsad, et näitlejad naasid oma rollidesse, aga tehti ka uusi huvitavaid täiendusi. Näiteks toodi Idris Elba Knuckles’i roll, millest koorus välja veel eraldi sari. Kolmas film ilmub selle aasta lõpus ja nähtavasti tuleb nendest kolmest filmist kokku tore triloogia.

See võis olla üsna ebatõenäoline kandidaat, kuid „Siil Sonic“ suutis nihutada piire ja seada standardid, mida videomängufilmide kaasaegsed versioonid järgima peaksid. Kuna tulemas on palju videomänguadaptsiooni projekte, jääb vaatajatele vaid loota, et Paramounti poolt näidatud eneseteadlikkust ja valmisolekut muutusteks võib näha ka mujal.

Videomängufilmide maailm on alati olnud ja ilmselt ka jääb ebastabiilseks. Seni, kuni stuudiod suudavad mõista oma publikut ja austada neid, kes hoolivad brändist, on viis, kuidas neid filme õigesti teha, juba olemas – lihtsalt oli vaja kiiret sinist siili, kes näitaks teed.

Vaata seda lõbusat kogupereanimatsiooni juba laupäeval, 27. juulil, Go3 Films kanalil.