„Mahajäänud“ – südamlik talvelugu sobilik igaks aastaajaks

1970. aastal jäävad mässumeelne õpilane Angus (Dominic Sessa) ja klassikalise kirjanduse õpetaja Mr. Hunham (Paul Giamatti), keda kõik vihkavad, jõulupühadeks oma prestiižsesse internaatkooli lõksu.

Ava oma parim veinipudel ja rõõmusta, sest üks kinoajaloo suurepärasemaid näitleja-režissöör duosid, Paul Giamatti ja Alexander Payne, on tagasi! Kui De Niro ja Scorsese on meistrid lugude jutustamisel karismaatilistest kurjategijatest, siis Giamatti ja Payne on omakorda parimad pajatama lugusid elus alla jäänud inimestest. 2004. aasta filmis „Külili“ viisid nad vaatajad Californiasse ühele kaootilisele seiklusele. „Mahajäänud“ viib vaatajad aga hoopis 1970. aastate algusesse, lumisesse väljamõeldud internaatkooli, mida asustavad „Bartoni poisteks“ kutsutavad noormehed. Ja nagu välja tuleb, on tulemuseks sama lummav filmi ning mis peamine, see on uus jõuluklassika, mida võib vaadata igal aastaajal.

Nagu paljudes armastatud jõulufilmides, on ka siin keskmes külma südamega toriseja. Ainult et tema pole päris sama hirmuäratav kui Scrooge või Grinch. Paul Hunham, klassikalise kirjanduse õpetaja, on hale kuju. Ta varjab oma ebakindlust pidevate tsitaatide ja faktidega antiikajast – „sealt pärinebki termin “karistuslik“,“ lõpetab ta ühe oma tüütu repliigi –, sest see on ainus eluvaldkond, milles ta end kindlalt tunneb. Ta pillub vestlusesse sõna „visigoot“ nagu muuseas, kuid igas muus mõttes jääb ta alla – tige, silmakirjalik ja kõrgetasemeline toriseja. Lisaks on ta kohutav kingituste valija. Ehk siis viimane inimene, keda panna pühadeks internaatkooli jäänud üksikute õpilaste eest hoolitsema.

Sellise rolli andmine Paul Giamattile on nagu anda Oppenheimerile väga kalli labori võti, kuid tulemused on seekord palju rõõmsamad. Giamatti kehastab täiuslikult seda viltuvaatavat, veidralt lõhnavat inimeste vihkajat, muutes esimesed stseenid – näiteks selle, kus Hunham sunnib oma tüdinud hoolealuseid lumes jooksma („Kui keha piisavalt trenni ei saa, hakkab ta iseennast hävitama!“), samal ajal ise paigal seistes ja piipu pahvides. Ning kui Hunhami sarkastiline kest aeglaselt, kuid vältimatult sulama hakkab, paljastades selle all kurva ja meeleheitliku inimese, ei jää muud üle kui temasse armuda.

Muidugi pole see ainult Giamatti soolo-show. Payne täidab oma talvise loo ka teiste meeldejäävate tegelastega. Uustulnuk Dominic Sessa on suurepärane Angus, kelle ema ja kasuisa on pühadeks ta maha jätnud, jättes ta üksildasse ja vihasesse talve. Samuti on suurepärane koolikoka rollis olev Da’Vine Joy Randolph, kes on oma otsekohesuse ja praktilisusega täielik vastand Hunhami karakterile, kuid samas mattunud leina oma Vietnamis hukkunud poja pärast, kes saadeti rindele üksnes oma nahavärvi tõttu.

See ebatõenäoline trio liigub küll etteaimataval teekonnal – vastastikusest põlgusest aktsepteerimiseni ja isegi sõpruseni –, kuid loo kulgemine ei tundu kordagi odav ega klišeelik.

Selle kõige juures mängib suurt rolli filmi meisterlikult loodud atmosfäär. Juba algusest peale loob „Mahajäänud“ täiuslikult oma ajastu – alustades 1970ndatele vastavatest stuudiologodest ja vanamoodsast tsensuurireitingust, mis näib otse arhiivikappidest välja tõmmatud. Ajastu detaile kasutatakse säästlikult ja targalt – kuigi see oli disko ja funki kuldaeg, ei jõua need rõõmud meie kangelasteni. Nemad on lõksus hallis massis, kus televisioon on igav ja pisikesed vaidlused tunduvad maailmalõpuna. Bartoni kooli endiste vilistlaste portreed, peened härrasmehed oma parimates rõivastes, vaatavad alla kogu sellele lahti rulluvale segadusele, justkui kurvastades, mis sellest kohast saanud on. Juba 1970ndate alguses tundub, et head ajad on möödas.

Kõik see võib jätta mulje, et Payne’i film on rusuv, kuid see pole seda teps mitte. Kuigi „Mahajäänud“ on kahtlemata „auhinnafilm“, sest iga näitlejatöö on peensusteni lihvitud ning meisterlikkus paistab välja igast kaadrist, on see lihtsalt liiga lõbus, et seda niisama ühe sildiga määratleda. Tegelikult võib filmi vaadates meelde tulla hoopis „Shrek“ – see on lugu veidrikust, kes õpib hoolima. Filmis pole küll eeslit, kuid selles on täpselt nii palju võlu, kui peategelasel seda napib. See on naljakas, südamlik ja tõeliselt eriline jõulumuinasjutt, mida tasub hoida ja armastada.

Vaata seda humoorikat ühe Oscariga pärjatud draamafilmi pühapäeval, 30. märtsil, kell 23.30 kanalil Go3 Films.