Ajalooline draama „Ferrari“: kus lõpeb fakt ja algab fantaasia?

Michael Manni uusim film “Ferrari” on ajalooline draama, mis käsitleb legendaarset autospordi suurkuju Enzo Ferrarit ja tema pöörast elu. Kuigi film püüab suurejoonelist ajalugu ekraanile tuua suurejooneliselt, tekib küsimus, kui palju on selles tõde ja kui palju loomingulist vabadust? Siin artiklis vaatleme, milliseid ajaloolisi aspekte on filmis kujutatud õigesti ning millistes kohtades on tehtud muudatusi.

Autod (Tõene)

Michael Mann on tuntud oma pühendumuse poolest, et kõik oleks võimalikult autentne, eelistades praktilisi eriefekte ja tõetruudust arvutianimatsioonidele. Filmis “Ferrari” on tõetruult taasloodud 1957. aasta Mille Miglia võidusõidul osalenud ikoonilised sõidukid, nagu Ferrari 315 S ja Maserati 450S. Osad autod, nagu Eugenio Ferrari 801 Grand Prix, ehitati spetsiaalselt ainult filmi jaoks, samas kui teised, näiteks Maserati 250 F, laenutati. Kõik sõidukid olid periooditruud ja kaunilt taastatud, pakkudes tõelist visuaalset maiuspala.

Enzo Ferrari (Segane)

Adam Driveri kehastus Enzo Ferrarina on küll suurepärane, kuid teatud aspektides erineb see ajaloolisest isikust. Enzo ei rääkinud inglise keelt – ta suhtles peamiselt itaalia ja prantsuse keeles. Manni otsus kasutada inglise keelt on mõistetav rahvusvahelise publiku huvides, kuid Driveri itaalia aktsent meenutab pigem paroodiat. Lisaks on filmi Enzo kujutatud külmaverelisema ja kalkuleerivamana, kui ajaloolised allikad viitavad. Kuigi Ferrari oli päris karm ja võimukas, oli ta ka kirglik ja keeruline inimene, keda ajendasid eelkõige tema armastus autospordi vastu.

Võttepaigad (Tõene)

Filmi võttepaikade valikul on Mann näidanud üles silmapaistvat hoolikust. Lihtsam oleks olnud filmida Californias või kasutada green screeni tehnoloogiat, kuid Mann sõitis koos meeskonnaga otse Itaaliasse. Paljud võttekohad olid autentsed, sealhulgas mitmed 1957. aasta Mille Miglia rajal asuvad paigad. Samuti kasutati Modena ajaloolisi paiku, nagu San Cataldo kalmistut ja Ferrari endist juuksuritöökoda.

Enzo suhtumine tänavaautodesse ja sõitjatesse (Õige)

Kuigi Ferrari on tänapäeval luksusauto sünonüüm, ei huvitanud Enzo Ferrarit ei tänavaautod kui ka nende maine. Film kujutab õigesti, et tänavaautod olid tema jaoks peamiselt viis rahastada võidusõiduautode loomist. Tema huvi oli keskendunud täielikult võidusõidule ja võidule. Ferrari legendaarne sõitja Niki Lauda on öelnud: „Ferrarit huvitas ainult võitmine – mitte sõitjad.” Sama kinnitas ka Ferrari raamatupidaja Carlo Benzi, kes märkis, et Ferrari pidas oma autosid võitude tõeliseks põhjuseks, mitte sõitjaid.

Enzo salajane poeg (Segane)

Tõsi on see, et Enzo Ferrari hoidis oma poja Pierot saladuses, kuid filmi versioon ei vasta täielikult tegelikkusele. Filmis esitatakse, et Enzo naine Laura Garello keelas tal Pierot omaks tunnistada. Tegelikult olid takistuseks tollased Itaalia seadused, mis keelasid lahutuse ja abieluväliste laste tunnustamise. Alles pärast Laura surma 1978. aastal sai Enzo seaduslikult Pierot adopteerida.

Alfonso de Portago õnnetus (Õige)

Filmi dramaatiline kulminatsioon kujutab Alfonso de Portago traagilist õnnetust 1957. aasta Mille Miglia võidusõidul, kui rehvilõhkemine põhjustab avarii, mis nõuab tema, kaassõitja ning mitmete pealtvaatajate elu. See sündmus vastab täielikult ajaloolistele faktidele. Õnnetuses hukkus kokku 11 inimest ning juhtum tähistas Mille Miglia lõppu, kuna võistlust peeti liiga ohtlikuks.

Õnnetuse tagajärjed (Vale)

Film jätab välja ühe olulise detaili: pärast Portago õnnetust esitati Enzo Ferrarile ja rehvitootjale Englebertile tapmise süüdistuse. Tõsine ja avalikkuse tähelepanu all olnud kriminaalasi kestis neli aastat ja lõpetati alles 1961. aastal. See detail oleks andnud filmile veelgi rohkem sügavust, kuid mahu tõttu jäi see välja.

Ferrari majanduslik olukord (Vale)

Filmis on vihjatud, et Ferrari firma saatus rippus 1957. aastal juuksekarva otsas. Tegelikult oli ettevõte sel perioodil suhteliselt stabiilne. Kuigi Ferrari keskendumine võidusõidule oli kallis, võimaldasid tänavaautode müük ja Itaalia sõjajärgne majanduslik tõus ettevõttel püsida elujõulisena. Majanduslikult raskemad ajad tulid hiljem, kui ettevõte pidi lõpuks osaliselt müüma oma aktsiaid Fiatile.

Dino Ferrari surm (Õige)

Enzo ja Laura Ferrarit muserdasid nende poja Dino kaotus ning filmi keskne emotsionaalne teema – lein – põhineb tõsielul. Dino Ferrari, kes suri 1956. aastal 24-aastaselt Duchenne’i lihasdüstroofiasse, oli oma isa lähedane kaaslane ning aitas kaasa inseneriprojektides. Tema mälestuseks sai tema nime Ferrari kuulus V6-mootor.

Ferrari pankrotioht (Vale)

Filmis paistab, nagu oleks 1957. aasta Mille Miglia võit määranud Ferrari ellujäämise. Tegelikult ei olnud ettevõte toona sellises ohus. Autor Luca Dal Monte väidab oma raamatus „Enzo Ferrari: Power, Politics, and the Making of an Automotive Empire“, et see periood oli Ferrari jaoks pigem stabiilne ja kasumlik, tänu edukale tänavaautode müügile ja Itaalias toimuvale majanduslikule buumile.

Kuigi “Ferrari” toob ekraanile Enzo Ferrari elu dramaatilised hetked, on filmis nähtud lugu segatud faktidega. Autentsuse ja draama tasakaalu leidmine on alati keeruline, kuid Michael Mann on suutnud pakkuda detailirohket ja visuaalselt kaasahaaravat eluloofilmi, mis jääb siiski rohkem inspiratsiooniks kui tõe täpseks peegeldamiseks.

Vaata seda ralli punast eluloolist draamafilmi juba laupäeval, 30. novembril, kell 22.00 kanalil Go3 Films.